Esiteks paar päeva tagasi käisime Carlosega ühte kasutatud autot üle vaatamas New Yorkis (Osariigis mitte linnas). Tee sinna oli üsna pikk, kuskil 195miili ehk edasi-tagasi ~400miili. Kohale jõudsime, siis oli selline tunne nagu oleks kuskil õudusfilmis kuna automüüja oli tõsiselt veider vend ja see koht asus ka täielikus pärapõrgus. Igal momendil mõtlesid, et nüüd hakkab küll midagi tõsist juhtuma kuna ta käitus väga imelikult, küll ta oli jube ülbe ja üldse kahtlase jutuga. Aga carlos ütles, et seal ongi imelikud inimesed ja üleüldse pidi siin nii olema, et kõik osariigid erinevad üksteisest inimeste poolest kõvasti. Ühest osariigist teise lähed siis on hoopis teistsuguse huumorisoonega ja teistsuguse käitumisega inimesed.
Igastahes, lõpuks ostsime me auto ära ja sõit võis alata koju – lisaks võib mainida, et koju sõitsin ma täitsa ise ja sõit kestis kuskil 4h (erx) :)
Nii eile käisime me taas New Yorgis. Kui eelmine kord külastasime lihtsalt NYCi õhtul/öösel siis seekord läksime hommikul vara kuna vaadata oli palju. Enne kui liikusime Ground Zero poole käisime läbi Prince St. Asuvas kohvikus kus filmiti „Friends with benefits“ ühte filmilõiku. Peale seda liikusime siis Ground Zerole – kohaga siis kus varem olid kaksiktornid. Ega seal väga midagi vaadata ei olnud kuna seal käis ehitus aga vähemalt on nähtud see väga kuulus koht. Seal lähedal oli üks muuseum mis oli üsna huvitav kuna oli igasugust infot 9/11 kohta. Erinevaid esemeid mis leiti peale kokkukukkumist jne. Üks uskumatu asi tänapäeva tehnoloogia ja kiiruse kohapealt oli see, et peale kaksiktornide kokkukukkumist koristati seda ümbruskonda 8 kuud järjest ning koguaeg 24tundi järjest käis töö. Lisaks võib mainida, et noorim hukkunu oli 2.5aastane ning kõige vanem 85-aastane. Lisaks suri seal 83-erirahvuest inimest ning ~2700hukkunust 77% olid mehed. Lennukid sõitsid torni kiirusega 790km/h ja 950km/h ning kaksiktornid põlesid peale kokkukukkumist veel 99päeva, kuni 19detsembrini. Olgu ka mainitud, et enne kaksiktornide hävimist serveeriti 30tuhat kohvitassi päevas ning iga päev toodi kaksiktornidesse vähemalt 87t süüa ja lõpetuseks võib öelda, et WTC metroojaama kasutas päevas 150tuhat inimest.
Hetkel aga aitab kaksiktornidest. Peale seda liikusime Battery Parki kust sai näha Vabadussammast või minna paadiga raha eest saarele kus asub Vabadussammas. Kuna rahaga priisata just polnud ja see oleks tohutult aega võtnud siis ei läinud saarele ja vaatasime lihtsalt kaldalt seda.
Vabadusesamba juurest liikusime edasi kuulsale Wall St. - lühike ja tavaline tänav oli aga sai ka see kuulus koht vähemalt ära nähtud. Siis läksime Brooklyni silla juurde – see oli küll ikka tõsiselt suur ja üleüldse mõnus vaade. Brooklyni sillast läksime edasi Chinatowni – koht mis on hiinlasi täis ja kõik sildid hiinakeelsed ja kus müüakse „originaal“ Rolexi kellasid.
Peale Chinatowni oli kell juba üsna palju ja kahjuks hakkas ka kõvasti sadama ning kõnnitud sai jällegi väga palju ehk väsimus oli peal. Sealt liikusime metrooga Times Sq. Olime korraks seal ja siis sealt rongijaama ja sõit koju võis alata.
Väsimus oli küll aga siiski aega kaua magada täna ei olnud kuna täna külastasime lõbustusparki Dorney Park. Väga kõva ja mõnus oli seal, seal oli veepark, igasuguseid rollercoastereid – üks maailma pikimaid jne. Kuid ega midagi muud ei olegi kirjutada lõbustuspargi kohta aga väga vägev oli küll.
Nii ja jõuamegi viimase päeva juurde ehk tänase juurde (23.august). Täna käisime hommikul niisama rannas ja päevitasime veidi. Peale rannas olemist shoppasime veidi ja ostsime veel viimaseid vajalikke asju ja krissu vaatas omale riideid. Hiljem kodus pesin ma monsa auto ära ja peale seda käisime veel korraks lähedal asuvas poes riideid ja asju vaatamas. Kodus olles pakkisime kohvreid ja üritasime igatepidi asju ära mahutada, kuna riideid ja asju oli tõsiselt palju. Siia tulime kahepeale arvestades 2 kohvriga aga lahkume 2 kohvriga + 2 spordikotti + seljakott + pooled riided viskasin ma minema (üks spordikottidest on monsa oma) – ühesõnaga päris palju asju.
Aga kojusõidust – homme 24.august läheb lennuk 17.35 Münchenisse, kuhu me jõuame hommikul 07.40 (sõit kestab 8h 5min). Münchenis peame ootama ligi 12tundi, et läheks järgmine lennuk EESTISSE :) 19.25 25.august väljub Münchenist lennuk ning maandume Eestis 22.45.
Aga nüüd võib siis hakata tegema kokkuvõtet oma tripist, kus räägime ära siis mis meeldis väga jne ning ühtlasi ka kirjutame lühikese info blogist – paljud meid lugesid, kust riigist jne.
Kuna minu ja Kristeli muljed on ilmselt üsna erinevad, siis kirjutame mõlemad eraldi oma muljetest. Nii tuleb kõige puhtam ja ausam kokkuvõte ja teil endal ka huvitavam.
Aga alustaksgi siis minu (Erx) muljetest reisist:
Erx: Nii. Kohe algatuseks võin välja öelda, et ma jäin väga rahule reisiga – sain tööle (kahjuks/õnneks mitmes kohas sain töötada), nägin maailma ja sain tohutuid kogemusi eluks.
Kõige suurem asi mis ma siit sain ongi ilmselt kogemus. Näiteks kui inglise-keele tunnis pean ma lindilt tuleva perfektse heliga lindistuse ära tundma ja teadma mis seal räägitakse, siis siin pidin ma telefonis tegema inglis-keeles selliseid asju mida ma poleks aasta tagasi ette ka kujutanud – pidasin töövestlusi autos kus tuul puhus ja raadio mängis, nõudsin oma palka ja igasuguseid ulmelisi asju. Siis üldse sain õppida väga erinevaid asju tegema, näiteks autode pesemist (okei seda oskab igaüks aga kui sinu klientideks on mingid miljonärid siis ei tohi lasta ühtegi plekki jätta ja sain õppida seda kuidas õigesti ja korralikult pesta), kiirtoidurestoranis õppisin tegema friikartuleid, burgereid ja kõike muud mida kiirtoidurestoranides pakutakse. Ning lisaks sain töötada kindlasti ühes maailma kuulsaimas kohas ja kallimas kohas nagu Manhattan. Kes ei ole varem blogi lugenud, siis võin lisaks mainida, et ehitasin seal ühele miljonärile verandat kontorisse. Kuid olen üsna kindel, et on vähe noori kellel on olnud võimalus Manhattanil töötada.
Lisaks veel nägin maailma – igasuguseid erinevaid maailmakuulsaid kohti, nägin ja sain suhelda väga palju erinevat rahvust inimestega.
Kuid ega muidugi kõik ei olnud alati nii perfektne nagu ülal kirjeldasin. Kuna üks negatiivne asi oli see, et ei saanud tööle kuhugi täiskohaga või oli ülemus imelik. Näiteks autopesulas oli töö ränkraske aga palk selleeest väga väike ja ülemus ka lollakas. Kiirtoidurestoranis sain ma töötada healjuhul 2x nädalas ainult ja Manhattanil käisin ajutist tööd tegemas üks päev. Ning kui ei olnud tööd, siis ei ole ka raha ning kui ei ole raha siis pole USAs midagi teha. Mis tähendas seda, et tihti pidi veetma päevi lihtsalt kodus passides, sest kuhugi ei saa minna kuna raha ei ole niipalju mida kulutada. Aga igasasjas on midagi positiivset ja selles, et ma kindlat töökohta ei leidnud sain ma vähemalt mitmesuguseid erinevaid kogemusi.
Igastahes ei hakka väga palju pikemalt rääkima muidu läheb liialt pikaks aga kokkuvõtteks võib öelda, et oli halbu ja häid /väga-häid päevi aga ikkagi lõppkokkuvõttes jäin väga rahule ning ei kahetse. Võin öelda veel, et USAsse tahaks tagasi küll tulla ja siinne elu tundub kõvasti parem – hoolimata sellest, et teenused on nii kallid. Nii, et lõpetuseks – oli väga meeldejääv suvi ning kogemusterikas ja ei kahetse üldse, et tulin!
Kristel: Nii, ütlen siiis kohe ära, et minul see asi siis nii lilleline ei olnud, kui Ergil. Tulime ju siia ikkagi sellepärast, et leida tööd. Minul see aga ei õnnestunud ja pidingi hakkama saama 2 kuud kodust võetud rahaga. Sellega sain ma isegi päris hästi hakkama, sest eelviimase päeva hommikul oli mul rahakotis koguni 50 dollarit :). Mainiksin veel selle ära, et tööd siin küll eriti kerge saada pole juhul kui sul pole endal autot, korralikke kogemusi, korralikku keeleoskust ja sa pole töökohaga ühendust võtnud juba pool aastat enne tööleasumist, sest siin ju tahavad ka suvel kohalikud noored kuskil töötada. Eks halb ikka, et tööle ei saanud, kuid samas ei saa ma selle kallal vinguda, sest meid oldi hoiatatud selle eest ja lõppkokkuvõttes sain ma ju ikkagi hakkama :). Vahepeal, kui ergi ja teised tööl olid siis möödusidki mu päevad lihtalt filme vaadates...jah võibolla te mõtlete, et miks ma siis midagi muud põnevat ette ei võtnud? No näiteks ükspäev käisin ma üksi Doveri linnavahel tööd otsimas...võiksin öelda ilma liialdamatta, et lihtsalt kõik mehed vahtisid mind nagu ilmaimet, 3 autot pidasid kinni ja üritasid hakata vestlust loooma, üks auto oleks isegi äärepealt äärekivisse sõitnud, sest ta lihstalt tsekkis nii hullult, tagasi kojuminnes jälitas mind mingi 60 aastane papi jalgrattaga ja üritas ka vestlust luua :D õnneks jõudsin ikka ilusasti koju.
Kristel: Nii, ütlen siiis kohe ära, et minul see asi siis nii lilleline ei olnud, kui Ergil. Tulime ju siia ikkagi sellepärast, et leida tööd. Minul see aga ei õnnestunud ja pidingi hakkama saama 2 kuud kodust võetud rahaga. Sellega sain ma isegi päris hästi hakkama, sest eelviimase päeva hommikul oli mul rahakotis koguni 50 dollarit :). Mainiksin veel selle ära, et tööd siin küll eriti kerge saada pole juhul kui sul pole endal autot, korralikke kogemusi, korralikku keeleoskust ja sa pole töökohaga ühendust võtnud juba pool aastat enne tööleasumist, sest siin ju tahavad ka suvel kohalikud noored kuskil töötada. Eks halb ikka, et tööle ei saanud, kuid samas ei saa ma selle kallal vinguda, sest meid oldi hoiatatud selle eest ja lõppkokkuvõttes sain ma ju ikkagi hakkama :). Vahepeal, kui ergi ja teised tööl olid siis möödusidki mu päevad lihtalt filme vaadates...jah võibolla te mõtlete, et miks ma siis midagi muud põnevat ette ei võtnud? No näiteks ükspäev käisin ma üksi Doveri linnavahel tööd otsimas...võiksin öelda ilma liialdamatta, et lihtsalt kõik mehed vahtisid mind nagu ilmaimet, 3 autot pidasid kinni ja üritasid hakata vestlust loooma, üks auto oleks isegi äärepealt äärekivisse sõitnud, sest ta lihstalt tsekkis nii hullult, tagasi kojuminnes jälitas mind mingi 60 aastane papi jalgrattaga ja üritas ka vestlust luua :D õnneks jõudsin ikka ilusasti koju.
Õnneks möödusid nädalavahetused meil alati midagi tehes, kas käisime ookeani või järve ääres, niisama shoppamas, kinos, kuskil sünnipäeval jne...Nendega jäin ma alati väga rahule! Veel ühe kirjeldamatu kogemuse sain ma New Yorki külastades, vot sellejaoks ei ole mul tõesti sõnu...kõik need ehitised, rahvamassid, tuntud kohad mida varasemalt olen näinud vaid filmides...lihtsalt unustamatu kogemus. Ma loodan, et jõuan oma elus veel palju reisida, kuid võin täiesti kindlalt väita, et üheks minu lemmikumaks linnaks jääb kindlasti just New York!!
Veel õppisin tundma erinevaid rahvuseid ja kultuure, sest meiegi ju elasime koos Mehhiklastega ja tahaksin veel ära mainida selle, et kui meie vaatame Mehhiko seebikaid, siis tihtipeale naerame selle üle kui ajuvabad nad on, kuid nende jaoks on see täiesti normaalne elu :D
Veel olen ma väga tänulik perele, et nad suutsid meid kaks kuud välja kannatada. Ühtlasi kohtasin ma siin väga palju lahedaid inimesi, siinkohal tahaks ära mainida just Moonika!
Lõpetuseks tahaksin mainida, et ma sain sellelt reisilt väga palju positiivseid kogemusi, mu silmaring avardus, ma nägin maailma ning erinevaid inimesi ja ma sain aru, et kõik siin ilmas ei tule kergelt kätte!
Minu ja Krissu blogi viimase postituse lõppu kirjutame, siis natukene blogi kokkuvõttest samuti.
Algatuseks võin öelda, et enne selle postituse avaldamist oli meie blogi vaadatud 5461 korda – kuna kumbki meist kordagi varem ei ole blogi pidanud, siis ei oska öelda kas see on palju või vähe aga meie jaoks täitsa hea number ja oleme Teile kõigile väga tänulikud kes lugesid! Loodame, et ka Teil oli huvitav.
Teiseks, kõige populaarsem postitus oli - „Elusalt kohal!“ 24.juuni, mis kogus 455 vaatamist, sellele järgnes „Väike vaheinfo tegemistest“ 13.Juuli, mis kogus 433 vaatamist ning võib ka ära mainida, et kolmandale kohale jäi „Jess, vähemalt üks meist sai tööle!“ 4.Juuli, see postitus kogus 301 vaatamist.
Lisaks võib ära mainida ka riigid kust meie blogi loeti, enim paistsid silma sellised riigid – Eesti, USA, Soome. Kuid mitu korda loeti ka meie blogi sellistest riikidest – Hispaania, Iirimaa, Saksamaa, Inglismaa, Küpros, Austraalia, Hungari. Vähem kui 10 korda lugesid meie blogi ka sellised riigid – Venemaa, Taani, Lõuna-Korea, Mehhiko. Ehk ühesõnaga väga palju erinevaid riike, mõned võisid küll eksikombel sinna sattuda aga siiski :)
Ning lisaks mainime ära mõned „keywords“ mille järgi meie blogi otsiti - „hulgiladu“ , „bridesmaids jooksmas“ , kaks noort keset usa“
Aga ongi lõplikult kõik selle statistikaga ja ühtlasi ka blogiga. Suured-suured tänud kõigile, kes meid lugesid ja meie tegemistega end kursis hoidsid ja loodame, et teil oli põnev lugeda! Aitäh!
Lõpetuseks tahaksime mõlemad väga tänada peret, kes meile majutust võimaldasid ja süüa valmistasid igapäev. Lisaks väga-suured tänud Moonikale, kes viitsis meid igal oma vabal päeval vedada kuhugi või mõelda välja mingit tegevust! Suurimad tänud!
Algatuseks võin öelda, et enne selle postituse avaldamist oli meie blogi vaadatud 5461 korda – kuna kumbki meist kordagi varem ei ole blogi pidanud, siis ei oska öelda kas see on palju või vähe aga meie jaoks täitsa hea number ja oleme Teile kõigile väga tänulikud kes lugesid! Loodame, et ka Teil oli huvitav.
Teiseks, kõige populaarsem postitus oli - „Elusalt kohal!“ 24.juuni, mis kogus 455 vaatamist, sellele järgnes „Väike vaheinfo tegemistest“ 13.Juuli, mis kogus 433 vaatamist ning võib ka ära mainida, et kolmandale kohale jäi „Jess, vähemalt üks meist sai tööle!“ 4.Juuli, see postitus kogus 301 vaatamist.
Lisaks võib ära mainida ka riigid kust meie blogi loeti, enim paistsid silma sellised riigid – Eesti, USA, Soome. Kuid mitu korda loeti ka meie blogi sellistest riikidest – Hispaania, Iirimaa, Saksamaa, Inglismaa, Küpros, Austraalia, Hungari. Vähem kui 10 korda lugesid meie blogi ka sellised riigid – Venemaa, Taani, Lõuna-Korea, Mehhiko. Ehk ühesõnaga väga palju erinevaid riike, mõned võisid küll eksikombel sinna sattuda aga siiski :)
Ning lisaks mainime ära mõned „keywords“ mille järgi meie blogi otsiti - „hulgiladu“ , „bridesmaids jooksmas“ , kaks noort keset usa“
Aga ongi lõplikult kõik selle statistikaga ja ühtlasi ka blogiga. Suured-suured tänud kõigile, kes meid lugesid ja meie tegemistega end kursis hoidsid ja loodame, et teil oli põnev lugeda! Aitäh!
Lõpetuseks tahaksime mõlemad väga tänada peret, kes meile majutust võimaldasid ja süüa valmistasid igapäev. Lisaks väga-suured tänud Moonikale, kes viitsis meid igal oma vabal päeval vedada kuhugi või mõelda välja mingit tegevust! Suurimad tänud!
No comments:
Post a Comment