Tagasi koju!

Aeg on jõudnud uskumatu kiirusega sinna paika, et peame hakkama kirjutama kokkuvõtet oma reisist. Aga enne kui hakkame tegema kokkuvõtet räägime natukene mis viimastel päevadel teinud oleme.

Esiteks paar päeva tagasi käisime Carlosega ühte kasutatud autot üle vaatamas New Yorkis (Osariigis mitte linnas). Tee sinna oli üsna pikk, kuskil 195miili ehk edasi-tagasi ~400miili. Kohale jõudsime, siis oli selline tunne nagu oleks kuskil õudusfilmis kuna automüüja oli tõsiselt veider vend ja see koht asus ka täielikus pärapõrgus. Igal momendil mõtlesid, et nüüd hakkab küll midagi tõsist juhtuma kuna ta käitus väga imelikult, küll ta oli jube ülbe ja üldse kahtlase jutuga. Aga carlos ütles, et seal ongi imelikud inimesed ja üleüldse pidi siin nii olema, et kõik osariigid erinevad üksteisest inimeste poolest kõvasti. Ühest osariigist teise lähed siis on hoopis teistsuguse huumorisoonega ja teistsuguse käitumisega inimesed.
Igastahes, lõpuks ostsime me auto ära ja sõit võis alata koju – lisaks võib mainida, et koju sõitsin ma täitsa ise ja sõit kestis kuskil 4h (erx) :)

Nii eile käisime me taas New Yorgis. Kui eelmine kord külastasime lihtsalt NYCi õhtul/öösel siis seekord läksime hommikul vara kuna vaadata oli palju. Enne kui liikusime Ground Zero poole käisime läbi Prince St. Asuvas kohvikus kus filmiti „Friends with benefits“ ühte filmilõiku. Peale seda liikusime siis Ground Zerole – kohaga siis kus varem olid kaksiktornid. Ega seal väga midagi vaadata ei olnud kuna seal käis ehitus aga vähemalt on nähtud see väga kuulus koht. Seal lähedal oli üks muuseum mis oli üsna huvitav kuna oli igasugust infot 9/11 kohta. Erinevaid esemeid mis leiti peale kokkukukkumist jne. Üks uskumatu asi tänapäeva tehnoloogia ja kiiruse kohapealt oli see, et peale kaksiktornide kokkukukkumist koristati seda ümbruskonda 8 kuud järjest ning koguaeg 24tundi järjest käis töö. Lisaks võib mainida, et noorim hukkunu oli 2.5aastane ning kõige vanem 85-aastane. Lisaks suri seal 83-erirahvuest inimest ning ~2700hukkunust 77% olid mehed. Lennukid sõitsid torni kiirusega 790km/h ja 950km/h ning kaksiktornid põlesid peale kokkukukkumist veel 99päeva, kuni 19detsembrini. Olgu ka mainitud, et enne kaksiktornide hävimist serveeriti 30tuhat kohvitassi päevas ning iga päev toodi kaksiktornidesse vähemalt 87t süüa ja lõpetuseks võib öelda, et WTC metroojaama kasutas päevas 150tuhat inimest.
Hetkel aga aitab kaksiktornidest. Peale seda liikusime Battery Parki kust sai näha Vabadussammast või minna paadiga raha eest saarele kus asub Vabadussammas. Kuna rahaga priisata just polnud ja see oleks tohutult aega võtnud siis ei läinud saarele ja vaatasime lihtsalt kaldalt seda.
Vabadusesamba juurest liikusime edasi kuulsale Wall St. - lühike ja tavaline tänav oli aga sai ka see kuulus koht vähemalt ära nähtud. Siis läksime Brooklyni silla juurde – see oli küll ikka tõsiselt suur ja üleüldse mõnus vaade. Brooklyni sillast läksime edasi Chinatowni – koht mis on hiinlasi täis ja kõik sildid hiinakeelsed ja kus müüakse „originaal“ Rolexi kellasid.
Peale Chinatowni oli kell juba üsna palju ja kahjuks hakkas ka kõvasti sadama ning kõnnitud sai jällegi väga palju ehk väsimus oli peal. Sealt liikusime metrooga Times Sq. Olime korraks seal ja siis sealt rongijaama ja sõit koju võis alata.
Väsimus oli küll aga siiski aega kaua magada täna ei olnud kuna täna külastasime lõbustusparki Dorney Park. Väga kõva ja mõnus oli seal, seal oli veepark, igasuguseid rollercoastereid – üks maailma pikimaid jne. Kuid ega midagi muud ei olegi kirjutada lõbustuspargi kohta aga väga vägev oli küll.
Nii ja jõuamegi viimase päeva juurde ehk tänase juurde (23.august). Täna käisime hommikul niisama rannas ja päevitasime veidi. Peale rannas olemist shoppasime veidi ja ostsime veel viimaseid vajalikke asju ja krissu vaatas omale riideid. Hiljem kodus pesin ma monsa auto ära ja peale seda käisime veel korraks lähedal asuvas poes riideid ja asju vaatamas. Kodus olles pakkisime kohvreid ja üritasime igatepidi asju ära mahutada, kuna riideid ja asju oli tõsiselt palju. Siia tulime kahepeale arvestades 2 kohvriga aga lahkume 2 kohvriga + 2 spordikotti + seljakott + pooled riided viskasin ma minema (üks spordikottidest on monsa oma) – ühesõnaga päris palju asju.
Aga kojusõidust – homme 24.august läheb lennuk 17.35 Münchenisse, kuhu me jõuame hommikul 07.40 (sõit kestab 8h 5min). Münchenis peame ootama ligi 12tundi, et läheks järgmine lennuk EESTISSE :) 19.25 25.august väljub Münchenist lennuk ning maandume Eestis 22.45.


Aga nüüd võib siis hakata tegema kokkuvõtet oma tripist, kus räägime ära siis mis meeldis väga jne ning ühtlasi ka kirjutame lühikese info blogist – paljud meid lugesid, kust riigist jne.
Kuna minu ja Kristeli muljed on ilmselt üsna erinevad, siis kirjutame mõlemad eraldi oma muljetest. Nii tuleb kõige puhtam ja ausam kokkuvõte ja teil endal ka huvitavam.
Aga alustaksgi siis minu (Erx) muljetest reisist:

Erx: Nii. Kohe algatuseks võin välja öelda, et ma jäin väga rahule reisiga – sain tööle (kahjuks/õnneks mitmes kohas sain töötada), nägin maailma ja sain tohutuid kogemusi eluks.
Kõige suurem asi mis ma siit sain ongi ilmselt kogemus. Näiteks kui inglise-keele tunnis pean ma lindilt tuleva perfektse heliga lindistuse ära tundma ja teadma mis seal räägitakse, siis siin pidin ma telefonis tegema inglis-keeles selliseid asju mida ma poleks aasta tagasi ette ka kujutanud – pidasin töövestlusi autos kus tuul puhus ja raadio mängis, nõudsin oma palka ja igasuguseid ulmelisi asju. Siis üldse sain õppida väga erinevaid asju tegema, näiteks autode pesemist (okei seda oskab igaüks aga kui sinu klientideks on mingid miljonärid siis ei tohi lasta ühtegi plekki jätta ja sain õppida seda kuidas õigesti ja korralikult pesta), kiirtoidurestoranis õppisin tegema friikartuleid, burgereid ja kõike muud mida kiirtoidurestoranides pakutakse. Ning lisaks sain töötada kindlasti ühes maailma kuulsaimas kohas ja kallimas kohas nagu Manhattan. Kes ei ole varem blogi lugenud, siis võin lisaks mainida, et ehitasin seal ühele miljonärile verandat kontorisse. Kuid olen üsna kindel, et on vähe noori kellel on olnud võimalus Manhattanil töötada.
Lisaks veel nägin maailma – igasuguseid erinevaid maailmakuulsaid kohti, nägin ja sain suhelda väga palju erinevat rahvust inimestega.
Kuid ega muidugi kõik ei olnud alati nii perfektne nagu ülal kirjeldasin. Kuna üks negatiivne asi oli see, et ei saanud tööle kuhugi täiskohaga või oli ülemus imelik. Näiteks autopesulas oli töö ränkraske aga palk selleeest väga väike ja ülemus ka lollakas. Kiirtoidurestoranis sain ma töötada healjuhul 2x nädalas ainult ja Manhattanil käisin ajutist tööd tegemas üks päev. Ning kui ei olnud tööd, siis ei ole ka raha ning kui ei ole raha siis pole USAs midagi teha. Mis tähendas seda, et tihti pidi veetma päevi lihtsalt kodus passides, sest kuhugi ei saa minna kuna raha ei ole niipalju mida kulutada. Aga igasasjas on midagi positiivset ja selles, et ma kindlat töökohta ei leidnud sain ma vähemalt mitmesuguseid erinevaid kogemusi.

Igastahes ei hakka väga palju pikemalt rääkima muidu läheb liialt pikaks aga kokkuvõtteks võib öelda, et oli halbu ja häid /väga-häid päevi aga ikkagi lõppkokkuvõttes jäin väga rahule ning ei kahetse. Võin öelda veel, et USAsse tahaks tagasi küll tulla ja siinne elu tundub kõvasti parem – hoolimata sellest, et teenused on nii kallid. Nii, et lõpetuseks – oli väga meeldejääv suvi ning kogemusterikas ja ei kahetse üldse, et tulin!
Kristel: Nii, ütlen siiis kohe ära, et minul see asi siis nii lilleline ei olnud, kui Ergil. Tulime ju siia ikkagi sellepärast, et leida tööd. Minul see aga ei õnnestunud ja pidingi hakkama saama 2 kuud kodust võetud rahaga. Sellega sain ma isegi päris hästi hakkama, sest eelviimase päeva hommikul oli mul rahakotis koguni 50 dollarit :). Mainiksin veel selle ära, et tööd siin küll eriti kerge saada pole juhul kui sul pole endal autot, korralikke kogemusi, korralikku keeleoskust ja sa pole töökohaga ühendust võtnud juba pool aastat enne tööleasumist, sest siin ju tahavad ka suvel kohalikud noored kuskil töötada. Eks halb ikka, et tööle ei saanud, kuid samas ei saa ma selle kallal vinguda, sest meid oldi hoiatatud selle eest ja lõppkokkuvõttes sain ma ju ikkagi hakkama :). Vahepeal, kui ergi ja teised tööl olid siis möödusidki mu päevad lihtalt filme vaadates...jah võibolla te mõtlete, et miks ma siis midagi muud põnevat ette ei võtnud? No näiteks ükspäev käisin ma üksi Doveri linnavahel tööd otsimas...võiksin öelda ilma liialdamatta, et lihtsalt kõik mehed vahtisid mind nagu ilmaimet, 3 autot pidasid kinni ja üritasid hakata vestlust loooma, üks auto oleks isegi äärepealt äärekivisse sõitnud, sest ta lihstalt tsekkis nii hullult, tagasi kojuminnes jälitas mind mingi 60 aastane papi jalgrattaga ja üritas ka vestlust luua :D õnneks jõudsin ikka ilusasti koju.

Õnneks möödusid nädalavahetused meil alati midagi tehes, kas käisime ookeani või järve ääres, niisama shoppamas, kinos, kuskil sünnipäeval jne...Nendega jäin ma alati väga rahule! Veel ühe kirjeldamatu kogemuse sain ma New Yorki külastades, vot sellejaoks ei ole mul tõesti sõnu...kõik need ehitised, rahvamassid, tuntud kohad mida varasemalt olen näinud vaid filmides...lihtsalt unustamatu kogemus. Ma loodan, et jõuan oma elus veel palju reisida, kuid võin täiesti kindlalt väita, et üheks minu lemmikumaks linnaks jääb kindlasti just New York!!

Veel õppisin tundma erinevaid rahvuseid ja kultuure, sest meiegi ju elasime koos Mehhiklastega ja tahaksin veel ära mainida selle, et kui meie vaatame Mehhiko seebikaid, siis tihtipeale naerame selle üle kui ajuvabad nad on, kuid nende jaoks on see täiesti normaalne elu :D

Veel olen ma väga tänulik perele, et nad suutsid meid kaks kuud välja kannatada. Ühtlasi kohtasin ma siin väga palju lahedaid inimesi, siinkohal tahaks ära mainida just Moonika!

Lõpetuseks tahaksin mainida, et ma sain sellelt reisilt väga palju positiivseid kogemusi, mu silmaring avardus, ma nägin maailma ning erinevaid inimesi ja ma sain aru, et kõik siin ilmas ei tule kergelt kätte!

Minu ja Krissu blogi viimase postituse lõppu kirjutame, siis natukene blogi kokkuvõttest samuti.
Algatuseks võin öelda, et enne selle postituse avaldamist oli meie blogi vaadatud 5461 korda – kuna kumbki meist kordagi varem ei ole blogi pidanud, siis ei oska öelda kas see on palju või vähe aga meie jaoks täitsa hea number ja oleme Teile kõigile väga tänulikud kes lugesid! Loodame, et ka Teil oli huvitav.
Teiseks, kõige populaarsem postitus oli - „Elusalt kohal!“ 24.juuni, mis kogus 455 vaatamist, sellele järgnes „Väike vaheinfo tegemistest“ 13.Juuli, mis kogus 433 vaatamist ning võib ka ära mainida, et kolmandale kohale jäi „Jess, vähemalt üks meist sai tööle!“ 4.Juuli, see postitus kogus 301 vaatamist.
Lisaks võib ära mainida ka riigid kust meie blogi loeti, enim paistsid silma sellised riigid – Eesti, USA, Soome. Kuid mitu korda loeti ka meie blogi sellistest riikidest – Hispaania, Iirimaa, Saksamaa, Inglismaa, Küpros, Austraalia, Hungari. Vähem kui 10 korda lugesid meie blogi ka sellised riigid – Venemaa, Taani, Lõuna-Korea, Mehhiko. Ehk ühesõnaga väga palju erinevaid riike, mõned võisid küll eksikombel sinna sattuda aga siiski :)
Ning lisaks mainime ära mõned „keywords“ mille järgi meie blogi otsiti - „hulgiladu“ , „bridesmaids jooksmas“ , kaks noort keset usa“
Aga ongi lõplikult kõik selle statistikaga ja ühtlasi ka blogiga. Suured-suured tänud kõigile, kes meid lugesid ja meie tegemistega end kursis hoidsid ja loodame, et teil oli põnev lugeda! Aitäh!


Lõpetuseks tahaksime mõlemad väga tänada peret, kes meile majutust võimaldasid ja süüa valmistasid igapäev. Lisaks väga-suured tänud Moonikale, kes viitsis meid igal oma vabal päeval vedada kuhugi või mõelda välja mingit tegevust! Suurimad tänud!

Tööl Manhattanil

Nii, nüüd on päris pikk paus vahepeal sisse tulnud. Aga ega me selle ajajooksul väga suurt midagi teinud polegi sest tööd pole meil kumbagil üldse ja rahakriis täielik. Ning kuna siin kõik asjad maksab siis pole mitte midagi teha lihtsalt kui raha pole. Näiteks tahtsime minna Britney Spearsi kontserdile kus esines veel Nicki Minaj ning elu24 uudise järgi oli isegi Lady Gaga lavale läinud, kuid kahjuks me ei läinud lõpuks sinna kontserdile sest kõik on nii hirm kallis - üks kõige halvemal kohal olev pilet oleks maksnud kuskil 100$ ning transport edasi-tagasi ühele inimesele läheb juba peaaegu 100$.. kuna üle 2000krooni ei taha maksta ühe kontserdi eest siis jätsime minemata ka sinna. Kui näiteks minna ühtesse kaubanduskeskusesse mis asub kuskil 5-10 miili kaugusel siis üks ots maksab juba 20$ jne jne..
Ühe väga mõnusa kogemuse sain ma (erx) ühe tööotsaga.. leidsin netist ühe ajutise tööotsa kus vajati abilist ehitamisel. Neljapäev sain kokku tööpakkujaga rääkis, et vajab üheks päevaks ja hiljem ka natukene ilmselt New Yorki abilist. Reedel kell 5.20 hommikul oligi äratus ja peale 6te hakkasime sõitma NY poole. Kuna New York on suur ja lai siis polnud aimugi kuhu täpselt läheme aga kui sain teada, et läheme täpselt Manhattanile tööd tegema oli küll ülihea tunne sest pole just palju inimesi kes on saanud tööd teha Manhattanil keset suurt elu. Kohale jõudsime kuskil pool 9 ja kell 9 saime tööle hakata - ehitasime ühele miljonärile (nimi ei tule meelde aga mingi ajakirjade esikaanel on ta ka olnud) kontorisse terrassi. Minu tööks olid igasugused erinevad asjad - värvimine, puurimine, saagimine, mõõtmine jne. kõik mis ehitusega seotud. Lisaks võin vahepeale mainida, et mu ülemus oli väga veider vend. ÜRITAS sebida kõiki naisi kes mööda kõndisid, kommentaaridega :"Hey beautiful" ,"Good morning, sunshine" jne.. autoga sõites enamusaega jõllitas naisi ja üldse väga veider vend oli.
Igastahes tööga saime valmis kuskil enne nelja ja oli aeg koju minna. Lootsin, et saan mingi 5ks koju aga ei läinud nii hästi - nimelt oli räme ummik töökohast Holland tunnelini (tunnel kust läheb NJ'sse tagasi) see vahemaa oli kuskil 1miil ja natukene peale aga ilma ülepingutamata võin öelda, et seal ummikus passisime me kuskil 2h. Ummik oli nii räige, et vahepeal autodest kõrvalistujad lihtsalt läksid välja McDonald'si einet ostma ja kui tagasi olid siis oli autorivi healjuhul 5meetrit liikunud. Asja tegi hulluks see ka, et igakord kui raadiost hakkas hea laul tulema oli vaja ülemusel raadiot vahetada ja mingi muu lollus käima panna. Lõpuks koju jõudsin ma umbes kella 7eks. Aitab nüüd sellest tööst, igastahes mingi päev pidin ma uuesti minema sinna tööle.

Aga muid asju kah.. terve see reis mis siin olnud oleme, oleme me plaaninud minna lõbustusparki.. aga otsustasime et aega on jätame selle augustisse ja käime siis ära. Kuid nüüd olemegi üritanud koguaeg sinna minna aga täpselt selline tunne nagu miskid kõrgemad jõud üritavad meid sellest eemale hoida sest kuna me saame minna sinna ainult pühapäeviti või healjuhul esmaspäeviti(siis meil autot ja monsal vabad päevad, ise me sinna minna ei saa sii peame jälle maksma rämedalt raha transpordile) siis koguaeg juhtub midagi mis ei lase meil minna - auto läheb katki, mina käisin õmblemas, vihma sajab (siis pannakse park kinni kohe), lubab et sajab vihma ja ei lähe aga kui see päev käes siis tegelt üliilus ilm, mina olen tööl jne... sada jama koguaeg üksteise järel. Aga noh loodame, et me kunagi ikka jõuame sinna kuigi lootus hakkab küll kaduma sest see pühapäev lubab jälle vihma + mina olen tööl ning esmaspäeval olen ma ka tööl.. ning natukene rohkem kui nädala aja pärast me juba oleme Eestis. Ilmselgelt elu kõige kiirem suvi kuna aeg läheb siin 3x kiiremini kui Eestis.

Igastahes praeguseks aitab, järgmine nädal käime veel NYC korra ära ja Atlantic Citysse lähevad Kristel ja Monsa ka vist lähiajal.. atlantic city mingi meelelahutuskeskus kus kasiinod, rannad ja maailmapikim promenaad (10km vist).

Olge tublid ja tervitused kõigile..tssau! :)

Unustamatu New York City!!

Nagu filmis, tohutu melu, piiritud rahvamassid, silmipimestavad reklaamtuled... need on ühed vähesed sõnad millega võib kirjeldada seda linna mida me hiljuti külastasime, nimega New York City.

New Yorki läksime enda kodulinnast Doverist rongiga kella 6 paiku, rongisõit kestab suhteliselt vähe kuskil natukene üle 1 tunni aga kuna mingid probleemid olid siis rong hilines ja jõudsime kohale enne 9t natukene, pilet edasi-tagasi maksab 280 krooni. New Yorgi rongijaam on õnneks praktiliselt kohe Manhattani keskel, seega rongijaamast kuhugi edasi millegiga ei pea minema ja suurim linnaelu jääb sinna samma jalutuskäigu ulatusse.
New Yorki läksime me plaaniga lihtsalt näha ööelu ja hommikul natukene päevavalguses ka vaadata seda linna, seega ei olnud plaani kauaks sinna jääda kuigi plaan on augustis uuesti minna ja siis mitmeks päevaks. Enne kohale jõudmist teadsime, et meid ootab ees midagi uskumatut ja tekib tõeline vau-efekt..aga kui olime välja jõudnud rongijaamast ei suutnud uskuda, et meil selline vau-efekt tekib sest see tõesti oli imeline ja üks elu kõige kõvemaid emotsioone, väljudes vaatasid meile kohe vastu suured kõrged pilvelõhkujad, paksud rahvamassid ja tohutu liiklus.

Kohale jõudes aga oli näha, et kohe tuleb tugev torm ja tuul ka tõusis ning kuna nälg oli ka tegimegi väikese söögipausi Burger Kingis enne linnatuuri. Õnneks vihm ei kestnud väga kaua, kõigest kuskil 1 tund. Kõht täis ja ilm ilus oligi aeg hakata ringi seiklema.. kohe uksest väljudes paistis Ameerika Ühendriikide suurim kontserdi- ja spordihall - „Madison Square Garden“. Kuna vihma hakkas õrnalt jälle tibutama siis pidimegi selle samuse hoone esiukse juurde jääma ootama veidi paremat ilma, selle ajajooksul küsisime ühelt kohalikult kuhu poole jääb Times Square. Nagu ma eelnevalt väitsin, et kõik asjad olid suhteliselt ühe kohapeal siis oli ka Times Square üsna lähedal, kuskil 1miil kõndida otse lihtsalt. Sinna liikudes oli näha juba kaugelt, et midagi suurt ja võimat ootab ees – reklaamtuled läksid aina eredamaks ja inimmasse oli palju rohkem. Lõpuks olimegi seal kus sooviks ilmselt iga inimene olla – Times Squarel. Uskumatu koht lihtsalt, ruumi kõndida ei ole.. surud läbi inimeste ennast nagu kuskil kontserdil oleks, reklaamtulede tõttu tekib kohati selline tunne nagu oleks päev vahepeal ja autosid sõidab niipalju, et lõppu ei paistagi. Istudes seal, puhates ning nautides ümbruskonda natukene siis otsustasime vaadata ka niisama ringi ja teisi tänavaid. Kuna vaadata oli palju ja aeg kulus kiirelt siis oligi kell juba üsna palju, kuskil kell 12 aga elu käis ikka täie hooga ja linn oli rahvast täis. Kella 12 paiku hakkasime liikuma New Yorki linna kõrgeima hoone juurde, nimega „Empire State Building“. Nii kummaline kui see ka ei tundu, siis seda hoonet peab kirjeldama ülivõrdes.. ega seal midagi erilist ei olegi kommenteerida aga uskumatu kui kõrge ja suur see oli. Pildid kahjuks ei anna kohe üldse edasi seda vaadet mis tegelikult avaneb. Jõudes kohale, ostsime kohe pileti 86nda korruse vaateplatvormile ning pilet maksis 22$ krooni. Võimalus oli ka minna 102 korrusele aga selle pilet maksis 36$ krooni ja ei raatsinud osta kuna vaade niivõinaa suhteliselt sama.
Vaade oli igastahes sealt ülevalt väga-väga ilus, metsikud linnatuled jpm. Kaameraga üritasime ka asja pildile saada aga hästi ei õnnestunud, sellegipoolest tegime video mis oli isegi üsna hea ja lisame selle video ka teksti alla hiljem ka ja saate näha milline vaade enam-vähem paistis.
Peale Empire State buildingut oli kell juba üsna palju, kuskil 2 öösel ja kuna kõndinud olime väga-väga palju ja nälg ning väsimus peal siis otsustasime teha väikese puhkepausi järjekordses rämpstoidu restoranis – McDonaldsis. Uskumatu ikka kui suur vahe on Burger Kingil ja mäkil, mäkk tundub ikka nii halb söögikoht võrreldes Burger Kingiga. Aga igastahes seal me olime kuskil 1tunni ja kuna väsinud olime ei suutnud enam väga kaugele ka kõndida. Siis otsustasimegi vaadata lihtsalt korra Central Parki kuigi see oli ilmselge, et see on kottpime ja inimtühi. Sinna jõudes ootasgi ees meid see mis ootasime, paar üksikut inimest ja tulukesed põlemas. Jõudsime 10minutit pargis olla kui politsei tuli ja ütles, et park suletud ja tulge kell 9 hommikul tagasi. Selleksajaks olime me kõndinud juba tohutult palju ja ei suutnud enam üldse midagi teha siis otsustasime minna rongijaama veidiks puhkama (me ei raatsinud hotelli võtta ja meie mõte oligi ainult ööelu näha ja korraks hommikut).. rongijaama jõudsime umbes kell pool 5 öösel ja seal magasime(no tegelt ei maganud :D ) kella 7ni umbes. Selleksajaks oli väljas juba piisavalt valge ka, et näha seda linna natukenegi päevavalguses. Linn oli turistidest praktiliselt inimtühi – tänavad olid täis ainult inimesi kes kiirustasid tööle. Praktiliselt iga teise(meessoost) inimese välja nägemine oli selline – viigipüksid, triiksärk, kingad, ipod kõrvas ja starbucksi kohvitass käes.
Times Square oli suhteliselt tühi, vaid mõned üksikud turistid. Puhates (jällegi :D ) natukene seal siis liikusime edasi vaatama suveniiride poode ja peale seda vaatasime päevavalguses Empire State Buildingu üle. Ei hakkagi midagi ütlema, jällegi kirjeldamatu ka päevavalguses ja kael jäi kangeks selle tippu vaadates.
Okei, sai ka see vaadatud siis oli aeg koju liikuda.Selleks ajaks oli kell kuskil pool 11 hommikul ja väsimus oli päris hull kuna kõnnitud sai maha niipalju ja magatud sai ka pikka aega tagasi.

Kuskil kella 12 paiku olimegi kodus ja ülimad mälestused New Yorkist olemas!

Võib veel öelda, et see linn on tõesti uskumatu ja mõnus koht. Täpselt nagu filmis.. aga kuna meil jäi palju asju veel vaatamata – Ground Zero (WTC), Vabadussammas, Chinatown, Central Park päevavalguses jne. Siis mingi aeg augustis külastame uuesti seda linna ja siis natukene pikemalt juba.

Hetkel aga kõik ja olge tublid!

                                                                    Öine Times Square

                                                                 Times Square päeval

                                                                 Empire State Building
 

Empire State Buildingu vaade öösel

Selline rahvamass seal siis oli :)

Haigla - 5 õmblust ja suur arve!

On aeg jälle natukene kirjutada mida me teinud oleme. Üsna pikk aeg on möödas millal viimati kirjutasime aga paneme kirja meeldejäävamad ja huvitavamad seiklused.

Alustaksime sellega, et Ergi tuli ära autopesulast kuna ülemus oli kahtlane, ei tahtnud korralikult palka maksta ning töö oli liialt raske sellise palga kohta aga õnneks sai ta kohe uude kohta tööle – nüüd töötab ta kohalikus kiirtoidurestoranis ning töökohustuseks on tal söögi tegemine ning nõudepesemine! Peab tegema friikaid, kana, sibularõngaid jne. Ning pesema ka nõusid vahepeal. Töö pidavat olema mõnus lihtne ja hea ülemus. Aga nagu ikka pole miski perfektne ja igalasjal on miinused.. Selle töö miinuseks on see, et tööd on jube vähe ja vähe saab töötunde tehtud. Näiteks praegu pole ta mitu päeva juba pidanud tööl käima aga juttude järgi olukord võib-olla muutub augustis kus pidavat mitu töötajat ära minema.

Ükspäev käisime me ookeani ääres, vot see oli küll kirjeldamatult mõnus, kuna polnud nädalavahetus siis oli rannas väga vähe rahvast, mis oli väga meeldiv, saime ikka täiega puhata ja ookeani laineid nautida , rannast paistab otse ka vaade Manhattanile. Ookeani ääres oli rämedalt palav ja koguaeg pidi vees olema praktiliselt. Üleüldse on siin momendil hull kuumalaine ja temperatuurid on väga laes aga lisaks sellele on siin tohutult umbne ka ja õhku mida hingata pole absoluutselt. Paar päeva me pidimegi lihtsalt kodus passima kuna õue ei suutnud minna, sest seal nii palav. Temperatuurid olid kuskil 100-105kraadi ehk 37-40kraadi. Kuumalaine tõttu on juba surma saanud ligi 30 inimest.

Kuna kino on meile siinsamas lähedal ja õhtuti on seal ülimõnus käia siis kirjutame jällegi oma kinokäigust. Paar päeva tagasi käisime vaatamas kinos uut filmi „Friends with benefits“ - film ise hea ja midagi halba pole öelda aga kui oled näinud filmi „No strings attached“ siis on seda suht naljakas vaadata kuna need filmid on täpselt 1:1le ehk täpselt samasugused ainult teised näitlejad ja teised asukohad.
See nädalavahetus oli meil väga-väga mõnus, laupäeval saime me minna kaasa ühe eestlase basseinipeole kus oli paar eestlast veel ning igasugu huvitavaid rahvuseid veel – Trinidad & Tobago, Salvador, Itaalia jne. Seal oli igastahes supper mõnus kuna koguaeg olime kannatanud seda tohutut kuumust siis nüüd seal basseinis oli mõnus jahutada kuigi see polnudki väga jahutus sest basseinivesi oli 32kraadi, nagu vannis peaaegu. Saime seal grillitud, ujutud ja niisama Smirnoffi joodud basseini ääres.
Hiljem kui sai juba niisama oldud ja vette hüpati jne.. siis juhtus ühtlasi ka üks tõsine õnnetus Ergil. Nimelt kuidagi hüppekäigus tekkis intiimpiirkonna lähedale tõsine haav, mis oli üsna pikk ja liha oli täitsa väljas. Alguses oli kohe täielik šokk kuna ei tekkinud isu isegi haiglasse minna kuna kui monsa viimati käis seal ja oli 1.5h oli ta arve 1700$. Aga kuna tegu oli päris tõsise asjaga siis pidime ikka minema ja läksimegi kiirabisse.
Kõigepealt pidi Ergi läbima 3 töötajat, et hakkaks üldse arstiabi saama. Esmalt küsiti nime, vanust jne.. teine arst küsis mis juhtus ning kolmas arst pani lihtalt andmeid kirja arvuti ja tahtis allkirja.
Lõpuks kui arsti juurde jõudsime siis tuli esimene arst ja vaatas ta üle ning ütles, et ei oska midagi kindlat öelda ja laseb teisel arstil ka üle vaadata. Lõpuks vaatas teine arst olukorra üle ja öeldi, et tuleb teha 2 õmblust ja ütleb ausalt ära, et see on „very-very painful“. Lõpuks kui õmblemiseks läks siis Ergi jutujärgi tal vedas tõsiselt kuna õmblus polnud üldse valus õnneks aga kahe õmbluse asemel tehti talle 5 õmblust. Anti paar rohtu ja paberid kuidas käituda selle õmblusega. Arve saadetakse paari nädala pärast siia USA koju, mis kindlasti saab päris suur olema aga õnneks saime teada, et siin ka võimalus taodelda omale mingisugune õigus, et saad tasuta ravi ja ei pea seda arvet maksma.
Pühapäeval käisime jõe ääres – jõe vesi oli täiesti läbipaistev ja ülipuhas ning ühtlasi ka hästi soe. Seal grillisime, võtsime päikest ja ujusime. Enamus ajast olin ma vees ja kuna Ergi oli invaliid pidi ta olema kaldal fotograafi rollis.

Lisame siia alla ka paar pilti ilusast loodusest jõe äärest.

Aga hetkel aitabki kirjutamisest, praegu lähme sööma ja õhtul lähme New Yorki – oleme seal ööläbi ja terve homse päeva. Olge tublid ja tervitused teile!

Väike vaheinfo tegemistest!

Uskumatu, et viimati kirjutasime 4.juulil, aeg läheb ikkka väga kiirelt! Veel uskumatum on mõelda, et juba on pool suve läbi. Igastahes ega meiegi jälle midagi väga erilist pole korda saatnud, lihtsalt tahame teavitada, et meiga kõik korras ja muretsemiseks pole põhjust! :)

Kuna Ameerikas on 4.juulil tänupühad, siis oli kõigil vaba päev ja meie maja paksult rahvast täis, alguses oli plaan minna jõe äärde grillima ja päikest võtma, panimegi asjad kokku ja hakkasime sinnapoole sõitma, sinna jõudes selgus, et jõgi on üle kallaste, see tähendas seda, et sinna meil polnud mõtet jääda. Mõtlesime, et lähme siis koju tagasi ja hakkame hoopis tagahoovis grillima. Nii saigi tehtud. Väike vahinfo on see, et Ergi oli sellel päeval loomulikult tööl ja sai oma esimese palga, mis oli talle väikeseks pettumuseks, arvestades töö raskust.

Järgmisel päeval olid juba kõik tööl ja meie Ergiga kahekesi kodus, mõistatasime kaua, et mida teha, aga lõpuks läksime aeda päiekst võtma, mis on siin ikka korralik eneseületus, kuna siin linnas ei ole kombeks aias päevaitada võinoh keegi ei tee seda ja selle peale vaadatakse veits viltu. Pärast seda suundusime otukeskusesse ja olime lihtsalt windowshopperid, siis läksime edasi kinno kus vaatsime ära kaks filmi Bridesmaids ja Midnight in Paris, esimest filmi soovitan kõigile, aga teine jäi veist arusaamatuks.

Ausaltöeldes järgnevatel päevadel me väga ei mäletagi mis teinud oleme, ju siis mitte midagi väga erilist- kui meeles pole :D, kuid mina sain nädalavahetusel kaks korda rannas käia ja korralikult ära põleda, siin on see päike ikka palju intensiivsem. Ära tahaks mainida veel selle, et rääägitakse küll, et USA on mitmete võimaluste maa ja siin on vähe seadusi, kuid juba rannas oli nii, et kui keegi palliga vees oli või natukene rohkem vees möllas, siis võis kuulda rannavalve vilet või hoiatust, veel on seal nii, et rand ise on väga väga suur, aga sela on piiratud ala ujumiseks, et rannavalvel kergem jälgida oleks. Harjumatu on ka see, et siin peab maksma ranna külatuse eest.

Tahaksin õudsalt kirjutada asju kronoloogilises järjestuses, kuid ma lihstalt ei mäleta mis vahepeal toimunud on ja siis räägingi asju pms sündmustena. Näiteks mulle tuli meelde see, et eile käisime kinos JÄLLE ja vaatasime filmi Horrible Bosses, mida ma ka soovitann kõigile. Peale seda suundusime taksoga koju, kell oli mingi 12 öösel. Jõudes maja ette, nägime, et maja ees on kiirabi ja politsei, mõtlesime et mis nüüd lahti, kuna nägime et naabrid ja meie pere rahvas on ühes kambas ja arutavad millegi üle, hiljem kui nägime Carlost, sii ta ütles, et siin samas tänava peal oldi röövitud ühte naist, kellel löödi välja ka üks hammas. Kõige veidram on see, et naisele tungisid kallale 3 meest, kes tahtsid temalt ära võtta käekottti, no mina ei saa aru, miks see kuradi hammas tal välja oli vaja lüüa? Igastahes üks mees saadi kätte ja teine leiti täna päeval, politsei käis ka meil ukse taga ja ütles, et üks mees nendets tahetakse kinni panna vähemalt 20 aastaks, kuna ta on ka varem palju röövimisi korda saatnud. Niiet emad/isad, te ei pea meie pärats muretsema, sest pätid on nüüd kinni :D!

Kuna ma varem juba tekstis mainisin, et ikka mõeldakse, et USA on mitmete võimaluste maa ning siin on piima ja pudrumäed, siis tegelikult päris nii ikka ei ole, näiteks meiemeelest siin oleks hea elu ainult rikkuritel, kuna teenused on siin väga kallid võrreldes Eestiga. Rääkides teenustest, siis näiteks ühele lapsele lasteaias käimine maksab kuus Eesti rahas 8000 krooni, juuksuris kõige tavalisem soeng naisele maksab 1000 krooni, siis näiteks loomaarsti juures ainult läbivaatus maksab 4000 krooni, hambaarst pidi ka olema ülikirves, aga kuna hind täpselt meeles ei ole siis ei hakka ka mingit summat siia kirjutama, aga see vist ulatus umbes kuskile 20 tuhande kanti... . Siis näiteks kui sa sünnitad lapse, pead sa maksma meeletuid summasi (umbes 150 000 krooni) ja siin sellist asja pole nagu emapuhkus või lapsetoetusraha. Üldse kui sa oled puhkusel, ei maksta sulle mitte mingit raha. Vot nii on lood! :)

Okei selleks korraks siis lõpetame, tsauu ja tervitused kõigile!!

Jesss vähemalt üks meist sai tööle!! $$$$$$

Pole nüüd küll mitu päeva kirjutanud aga põhjus on ilmselt selles, et pole midagi väga meeleolukat korda saatnud ja niisama jama on ka igav kirjutada. Kuid peamised tegevused mida teinud oleme, on olnud töö otsimine ning lõpuks kandis see ka vilja. Nimelt sain ma (erx) ühte autopesulasse tööle, see ei ole lihtsalt pesula kus päevas külastab paar autot vaid väga-väga hõivatud pesula. Näiteks esimesel tööpäeval oli autode rivi lõputu ehk koguaeg tuli autosid juurde ja rivi lihtsalt ei lõppenud ära - rivi lõppes alles tööpäeva lõpus kell 7 õhtul. Mõni päev pidavat seda pesulat tunnis külastama 80 autot, mis tähendab et ühe auto peale peab kuluma alla ühe minuti. Esimesel tööpäeval külastas näiteks üle 400 auto.Tööpäev kestab 8.00 - 19.00 ning minu tööks on siis tolmuimejaga autod seest puhtaks teha. Töö on ausalt öeldes väga raske ning 11-tunnise tööpäeva sisse mahub ainult üks paus mis kestab 15minutit, ülejäänud ajast tuleb seista püsti ja tolmuimeja käes. Autode kohapealt on ka üks uhkem kui teine - Maseratid, Porsched, Hummerid ja kõik ülejäänud kõrgema klassi autod on esindatud.
Seltskond kes seal töötab koos minuga on sama värviline nagu vikerkaar rahvuste poolest. Nii võib öelda kuna seal töötab selliseid rahvuseid nagu - Jordaania, Kolumbia, Honduras, Nicaragua, EEEEESTI, Aafrika mingi riik, Türgi.
Palk on niru töö kohta mis teebki asja halvaks ja juba peale paari päeva plaanin sealt varsti ära tulla kuna pole väärt, palgaks on ~7$ + tip ning need sendid mis autost leian kuskilt istme alt (võib endale võtta). Autodest leiab ka igasugu huvitavaid asju, küll leiab väga-väga suvalistest kohtadest lõhnaõlisid, iphone, ipode, ehteid jne.
Aga aitab tööst, sellest räägime siis uuesti kui sealt ära olen tulnud.
Kuid kui mina olen tööl olnud, siis Kristel on üritanud ka omale tööd otsida ja niisama lebotanud. Näiteks üks päev käis ta Monsa sõbrannaga (Kaie) rannas ja niisama tsillimas. Kaie on lapsehoida ja juba 12-aastat siin olnud. Päev enne randa minekut Kristel ööbis Kaie perekonna majas mis pidi olema räige loss, ülipalju tubasid, ülisuur maja ning samuti ülikallis mis pidi maksma ikka väga mitu miljonit dollarit. Ehk siis see kodu on küll ülivõrdes. Randa minek oli neil jube olnud kuna liiklus oli hullumeelne ja sõit kestis sinna mitu tundi ummikute tõttu. Ööse, kui Kristel koju jõudis läksime kinno Bad Teacherit vaatama, kinoseans hakkas mingi kell 12 ja lõppes mingi pool 2, peale seda kahjuks ei liikunud enam ühtegi taksot ja pidime koju seiklema jala...õnneks tulid Monsa ja Kaie just peolt ja korjasid meid tee peale peale! Muideks meil sai 2.juulil pool aastat! :)
Pühapäeval käisime Kaie ja Monsaga ühes outlet kaubandukeskuse, kuna oli vaba päev enamustel inimestel ja ilm halb ehk randa ei läinud inimesed siis oli see kaubanduskeskus paksult rahvast täis, niipalju rahvast pole kunagi varem kuskil kaubanduskeskuses mina näinud ja see oli lihtsalt metsik (kahjuks kaamerat kaasas polnud ja pilte pole), mõnes poes oli järjekord kukil 50-100m jne. Kohtasime isegi seal kahte eestlast koos nende kahe lapsega. Aga kaubandukeskus ise oli väga suur ja poode tohutult ning hinnad väga odavad. Näiteks Tommy Hilfigeri sviiter mis Eestis maksab üle 1tuhande maksis seal 30$ ja triiksärgid 19$.
 Natukene üldisemat teemat ka, räägin näiteks ameeriklastest. Üks komme mis neil on, on see et kui nad tere ütlevad siis kohe küsivad ka, et kuidas sul läheb. Alguses tundus see vägev, et nii viisakad aga tegelt neid ei huvita absoluutselt see kuidas sul läheb vaid lihtsalt see on nagu viisakus reegel või kohustus..täpselt nagu tere ütlemine. Nad isegi ei kuula mida sa vastad, kui vastad et läheb halvasti ütlevad nad ikka selle peale -"good".
Kui kedagi huvitab mida veel plaanime teha siin USA's peale töö ja niisama puhkamise siis võib öelda, et kui materiaalne olukord on kindlustatud ja korralikult sisseelatud siis on igasugu plaane. Näiteks kontserte on siin väga vägevad juulis ja augustis - Britney Spears & Nicki Minaj, Wiz Khalifa, Rihanna, U2. Britney kontserdile tahame kindlalt minna. Siis plaanime veel minna augusti kuus, kui võimalik Miamisse ning tsekkida see koht ka üle ning nüüd juba lähiajal tahaks lõpuks ära käia New Yorgis kuhu plaanime jääda mitmeks päevaks. New york asub küll üsna lähedal, et siit rongiga kuskil 1.5h tundi sõita aga jah tahaks korralikult seda linna näha ja pole mõtet niisama paariks tunniks minna vaatama vaid korralik ring ära teha seal.
Kristel tahtis veel ekstra öelda, et ta igatseb väga väga oma sõpru ja perekonda, ning ta tervitab neid kõiki!!
Praeguseks, aga aitab ja eks me ürita ikka tihedamini ka kirjutada!! :) tssau!

Meie kodu ja pere!

Seekord mõtlesime, et teeme väikse lühitutvustuse kohast kus elame. Meie asume siis New Jersey's Doveri linnas, mis nende mõistes on siiski küla. Kuid meie küll selle kohta päris küla ei saaks öelda, sets liiklus on siin nagu Tallinnas :D ummikud on tipptunni ajal väga pikad ja üldse siin on väga palju autosid.

Nüüd, aga majast. Meie maja koosneb kahest poolest, kuid need kes teisel pool elavad on ka sugulased. Meie maja poolel elavad Moonika ja tema mees Carlos, veel elavad siin Mercedes (Carlose õde), Foco (Mercedese ex), Secilia (Carlose ema, kes teeb ülihäid Mehhiko toite esmaspärvast-reedeni, laupäeval ja pühapäeval peab igaüks endale ise muretsema), Roslin (Carlose teise õe laps), Ramiro( seda me ei tea kes see on :D ). Teisel pool maja elavad, aga Carlose teine õde ja ta kaks last ja seal pool on veel palju üürilisi vist, kuid kõik saavad omavahel väga hästi läbi ja meie kodu on ka nagu läbikäiguhoov. Ühesõnaga siin on ikka üpris kirju seltskond koos, aa veel mainimatta jäi Nacho, kes on meie pere koer.

Kuid huvitav asjaolu on see, et meie peres pole keegi ehnte Ameeriklane, kõik on siia kuskilt rännanud, kas siis Hondurast, Guatemalast, Costa Ricast. Moonika rääkis meile, et inimesed rändavad siia läbi kõrbete ja teevad pikki rännakuid ja selleks, et üldse rännakut läbi saaks viia peab üks inimene maksma eesti rahas umbes 50000 krooni. Üldse see on väga jube asi, ükskord oli terve suur veokitäis inimesi õhupuudusesse surnud kui tehti ületoomist, ükskord lasti kuskil piiri ääres kõik mehed,naised ja lapsed maha ja paljud surevad juba kõrbes olles, niiet jah päris riskante värk. Ka meie maja inimestest on mõned niimoodi siia rännanud.

Räägin siis natukene tegemistest ka, pühapäeva õhtul käisime kinos The Hangover 2'te vaatamas, see oli küll ülikõva! Pilet maksis 10taala, aga seal on pms nii, et ostad kassast pileti ja siis lähed sisse kus on 16 saali ja võid vist terve päev seal olla ja filme vaadata, sest saali juures eraldi kontrolli pole nagu Eestis.

Esmaspäeval läksime Morristowni tööd otsima, paari kohta andsime avaldused sisse ja nüüd ootame kas helistavad tagasi. Morristown asub küll Doverist mingi 30minda kaugusel, kuid sellega probleeme ei peaks tekkima, kuna Moonika ise töötab ka seal kandis. Esmaspäeva õhtul külastasime ühte suurt hulgiladu. Seal on ikka kõik asjad ülisuurtes pakkides nagu ikka ja hind on väga odav. Näiteks üks energijoogi plokk kus on sees 30 pudelit maksis 120krooni, see teeb ühe joogipudeli hinnaks 4krooni, Eestis maksab see sama energiajook 18 eeki. Üldse me käisime seal poes lihtsalt suu ammuli, sest ei suutnud uskuda, kui odavad asjad seal on.

Lisame alla pilte ka meie kodust ja siis nendest toodetest millest me nii vaimustuses oleme :D!

Doveri "küla" ummik.

Meie kodu

Tööotsinguil!

Nii, saabumise päevast me rääkisime eelmises postituses, kuid ega me midagi erilist nende paari päevaga korda ei ole saatnud :D. Reedel mõtlesime, et lähme niisama poodidesse ja seikleme ringi, läksime jala, esimesse suuremasse  poodi oli mingi 2km, see minek sujus päris kiiresti. Sealt edasi tahtsime minna ühte teise suuremasse ostukeskusesse, kuid eksisime suunaga ja hakaksime liikuma vales suunas, lõpuks olime kuskile teise linna välja jõudnud jala :D see oli veel suht mägine linn, kõigepealt mäest üles siis alla siis üles jne...lõpuks saime aru, et oleme ikka korralikus pärapõrgus ja hakkasime inimestelt abi küsima, ning siis pakkus meile üks vanapaar, et on nõus meid ära viima ja ütlesid, et see ostukeskus on siit mingi tunni aja kaugusel! Lõpuks jõudsime sinna kus vaja ja ühtegi ostu ei sooritanud kuna olime lihstalt nii nälgas ja väinud, tegime lihstalt ühe söögipausi ja suundusime koju. Mõtlesime küll päeva alguses, et lähme kindlalt jooksma, kuid peale tänast kõndimist olime ikka korralikult läbi ja ei suutnud midagi teha. Hiljem uurisime läbitud teekonda ja arvetsasime, et olime läbinud jala seigeldes 20km :) jesss saime vähemalt trenni teha!!
Laupäeval mõtlesime jällle poodidesse minna ja sooritasime ka esimesed ostud. Peale seda suundusime tööd otsima, kuid kõik kohad mida külasatsime ütlesid, et hetkle pole vabu töökohti jne...see viis küll tuju korraks alla, aganoo mis seal ikka, üritame olla positiivsed ja lähme varsti uuesti otsima.
Täna aga magasime esimest korda täiega välja ja ärkasime kell 1 umbes, tavaliselt aga mingi 8-9ast juba üleval. Kuna monsa ja kõik olid ära matkal siis ei plaaninud midagi erilist teha ja meil oli üks auto mida võisime kasutada nädalavahetusel, et kuhugi sõita.. kasutasimegi seda võimalust ja erx sõitis ühte kohalikku suurde spordipoodi ja külastasime 1dollari poodi kus kõik asjad maksid 1dollar.. söögid, joogid, toidunõud ja palju erinevaid asju!
Nüüd aga plaanime minna kinno...tsauuka! Olge tublid!

Pilt erxi sõidust :D

Elusalt kohal!

Nii oleme esimese öö üle-elanud peale lennureisi ja nüüd võib natukene kirjutada kuidas esimene päev välja nägi siis. Hommikul pool 4 alustasime teed Tallinnasse, kust kell 7 väljus lennuk Müncheni. Münchenis oli aega ümberistuda 55minutit aga kuna see lennujaam oli hiiglasuur siis aega kohvipausi jaoks ei olnud. Lõpuks kui olime leidnud oma värava (endaarust läksime väga kiirelt sinna) olime me praktiliselt viimased lennukile minejad ning lisaks sellele oli mingi jama ka sellega, et arvuti ei tahtnud meie passe läbi lugeda ning lõpuks võttis töötaja oma targa märkmiku välja ja saime ikka asjad korda. Münchenist Newarki lendasime 9h mida kartsime kõige rohkem kuna see tundus nii põrgulikult pikk aga meie õnneks see aeg läks üsnagi kiirelt ja eriliselt koppa ette ei visanud (v.a see, et vaatasin filmi "Justin Bieber: Never say never" peaaegu 3x).Ainukene tõsisem juhtum lennukis oli see, et Kristel ei leidnud algselt oma passi sealt kus see olema pidi ja oli korralik paanikahoog, isegi pisarad voolasid!! aga leidsime õnneks passi ilusti üles ja kõik oli korras. (newarki lennujaamas oleks ta selle peaaegu veel ära kaotanud kui unustas suvalise kapi peale aga õnneks usa politsei andis selle talle tagasi :D ) Jõudsime Newarki kuskil enne 1te päeval kohaliku aja järgi ning läbides turvakontrolli kus küsiti lihtsalt, et miks oleme, kus oleme ja kaua oleme saime kokku mu sugulasega - Moonika/monsa :)
Nii.. peale kokkusaamist hakkasime sõitma siis oma tulevase kodu poole, kus veedame järgnevad 2 kuud ning mis asub Doveri linnas - siin linnas elavad ainult mehhiklased põhimõtteliselt, ning huvitavad puudused on siin, et ühistransport praktiliselt puudub ning jala ei anna väga kuskile minna kuna kõnniteid lihtsalt pole.
Kui olime ennast sisse seadnud siis läksime esimest korda kohalikku toidupoodi mis koheselt kirjeldas meile täielikku ameerikat! Kõik tooted on ülisuurtes pakkides (meie jaoks ülisuurtes, nende jaoks keskmised) .. näiteks ostsime piima ja monsa ütles, et võtame väikse piima - väike piim oli nende jaoks 1,7L suur mis meil on praktiliselt kõige suurem leiduv piim ning keskmine piim on nende jaoks 1gallon ehk 3,7liitrit suur. Lisaks veel krõpsupakid, selliseid väikseid krõpsupakke mis meil müüakse ei leidunud seal ühtegi, ainult sellised keskmised pakid mis olid suuremad isegi kui meie eesti suured lays' pakid...
Jõudes kassasse ja ostes asju märkasime kohe USA'le kohast raiskamist. Meie näiteks ostsime 10 toodet ning need 10 toodet mis Eestis mahutataks ühte kilekotti pandi meil 5'de erinevasse kilekotti mis oli lihtast uskumatu. Okei asjad on tõesti seal suuremad aga siiski kotid jäeti kenasti pool tühjaks.
Õhtul hiljem käisime ka ühes kohalikus ostukeskuses kus avati alles hiljuti selline riidepood enamasti naistele nagu "Forever 21". Kristelil läks igastahes silme-eest täiesti kirjuks ning ütles, et ostaks sealt kõik asjad ära kuna hinnad olid nii madalad ja riided nii ilusad.

Ilmast rääkides - niikaua kui siin olnud me oleme pole küll päikest paistnud veel kordagi aga hästi lämbe on ja jube umbne.. aga temperatuurid siin pidid olema kõrgemad kui eestis, sest ükspäev oli just siin olnud 37kraadi sooja.

Aga okei... saime väikese sissejuhatuse tehtud ning me just lõpetasime hommikusöögi ja hetkel siis kirjutame blogi ning kes ei tea, siis meil on aeg 6tundi taga.
Okei olge tublid ja eks varsti kirjutame veel teile :))

Nädal veeel...

Aeg lausa lendab...aga räägin siis täpsemalt reisi sisust. Alustame lendu Tallinnast 23.juuni, sealt lendame Saksamaale, kust edasi läheb lend New Yorki (Newarki lennujaama). Lend kestab 9 tundi, mis saab väga piinarikas olema, sest 9 tundi ühe koha peal istuda tundub väga õudne :D õnneks on lennuk võimas ning seal on ka telekad sees. Newarki lennujaamast suundume edasi New Jerseysse, täpsemalt Doveri linna, see siis saabki olema 2 kuuks meie kodu :)! Edasist ajakava poelgi täpselt paigas, eks alguses kindlasti tutvume linna, pere ja kultuuriga, ning seame end mugavalt sisse. Aga ega meil kaua puhkamise jaoks aega ei jää, kuna meil mõlemal kindel plaan ka tööle saada.
Blogi püüame ka järjepidevalt kirjutada ja üritame teid oma tegemistega kursis hoida! Praegu aga tsaupakaaaa :)

Varsti, varsti...

Minekuni jäänud veel 19 päeva, nende päevade sisse mahuvad veel eksamid, koolilõpetamine pluss tööl käimine...oeh läheks see aeg juba kiiremini :D